kolmapäev, 29. mai 2013

Sarikad püsti - metsa kuusepärge tegema

Juba sajandeid on sarikapärja ülesseadmine ja sarikaliikude tegemine tähendanud suure etapi lõppu maja valmimises. See oli tähtis sündmus.

Katus on hoone iga ütles vanarahvas. Tänapäevalgi on ehitajate hulgas kombeks panna kuuse või tammeokstest pärg esimese või kolmanda(Hiiumaal) sarikapaari külge. Sellega antakse ehituse tellijale märku liikude vajalikkusest, mis üheskoos ära juuakse. Pärja peab peremees sarikatelt ise alla tooma.

Kui peremees pole kolmandaks päevaks märganud pudelit tuua, siis asendatakse pärg vana luuakontsuga, näidates ümerkaudsetele peremehe hoolimatust. Seda tõlgendas vanarahvas nii, et peremees võib uuest katusest suu varsti puhtaks pühkida. Samuti tähendas see majale kiiret lagunemist ja majaliste kidumist.

Kui ka luua ülesseadmine soovitud tulemusi ei andnud, siis seati luua asemel üles vanad ja auklikud püksiräbalad, mis tähendas pererahva ihnust.

Uskumuse järgi pidi igihaljas kuusk kõigile kodakondseile tähendama tervist, kasvu ja pikkaealisust. Tammepuu on tugevuse ja kestvuse sümbol. Ehitajagi soovib, et tema kätetöö püsiks ja mis sobiks Eestimaal seda paremini sümboliseerima kui kuusk või tamm.

Algselt oli sarikaliikude joogiks õlu. Alles eelmise sajandi esikümnenditel hakkas peremees asjaosalisi kostitama hundijalaveega. Nii hoiti ära ehitaja pahameel, mis ehitusele halba tooks. Peremees võttis sellega ühisel ohvrijoomal sarikate alla saanud hoone oma hoole alla. Väike piisk valati ka maha majavaimule, kes pidi katusealuses elama ... (Allikas: kuskil internetifoorumis tsiteeriti seda teksti)

Kommentaare ei ole: